Viljatusravi tulemusi ja nende kaudu sündinud laste tervist jälgitakse üle maailma. Uuringud on näidanud, et viljatusravi abil eostatud lastel esineb mõningaid struktuurseid kõrvalekaldeid sagedamini kui loomulikul teel eostatud lastel. Suurimad riskid on seotud raske mehepoolse viljatusega, mis võib poegadel suurendada laskumata munandite või kusiti ehituse eripärade riski.
Samas, kui võrrelda neid andmeid paaridega, kes on pikalt proovinud rasestuda loomulikul teel, selliseid erinevusi ei ilmne. Seega on pisut suurenenud risk pigem seotud viljatuse põhjustega, mitte raviga endaga.
Kui rasedust ei ole tekkinud kuue kuu jooksul regulaarse proovimise järel, tasub planeerida viljakusuuringud.
Ravi kestus sõltub mitmest tegurist ja patsiendi prognoosist. Esmasel vastuvõtul annab viljatusravi arst realistliku ülevaate sellest, mitu ravitsüklit võib olla vajalik. Kergemate ravimeetodite (nt ovulatsiooni esilekutsumine või inseminatsioon) korral on ravi sageli korduv. Ka IVF-ravis võib rasedus õnnestuda alles mitme tsükli või embrüo siirdamise järel.
Tallinnas Ovumia kliinikus kuni 51. eluaastani.
Kuni 80–85% patsientidest saab abi Ovumia viljatusravi meetoditest. Edukus sõltub peamiselt naise vanusest. Meie arstid valivad ravimeetodi individuaalselt, et maksimeerida lapse saamise võimalust.
Sobilik raviviis määratakse pärast põhjalikku arstlikku konsultatsiooni. Esmasel visiidil tehakse viljatuse põhjuste hindamine, arstlik läbivaatus ja ultraheli. Meestele soovitatakse spermauuringut, kui seda ei ole tehtud viimase aasta jooksul.
Jah. Sperma loovutamine on alati vabatahtlik ning sul on õigus protsessist igal ajal loobuda. Sa ei pea oma otsust põhjendama – oluline on, et tunneksid end igas etapis turvaliselt ja kindlalt.
Sinu nõusolek kehtib ainult seni, kuni loovutamise protseduur ei ole alanud. Kuni selle hetkeni võid otsuse rahulikult ümber mõelda.
Jah. Iga loovutuskorra eest makstakse hüvitis. Suurim tasu on siiski teadmine, et oled aidanud last soovivaid inimesi nende teekonnal vanemaks saamisel.
Täisealiseks saanud laps võib pöörduda perekonnaseisuasutusse, et saada teavet selle kohta, et ta on kunstlikult eostatud. Kui kasutatakse anonüümset doonorit, ei avaldata lapsevanematele doonori isikuandmeid – neid kaitseb seadus.
Avaldada võib ainult üldised, isikut mitte tuvastavad andmed (näiteks pikkus, silmade värv, haridus, perekonnaseis).
Kuigi seadus ei kohusta vanemaid last teavitama, soovitavad nii spetsialistid kui ka Eesti juhised olla lapse päritolu osas ausad ja avatud. See toetab lapse terviklikku identiteeditunnet ning vastab rahvusvahelistele soovitustele.
