Inseminatsioon ehk emakasisene viljastamine (IUI) on üks levinumaid viljatusravi meetodeid. Protseduuri käigus viiakse laboris ettevalmistatud seemnevedelik ovulatsiooni ajal õhukese kateetri abil otse emakasse ning viljastumine toimub loomulikul teel.
Inseminatsioon ehk emakasisene viljastamine (IUI) on üks levinumaid viljatusravi meetodeid. Protseduuri käigus viiakse laboris ettevalmistatud seemnevedelik ovulatsiooni ajal õhukese kateetri abil otse emakasse ning viljastumine toimub loomulikul teel.
See on sageli esimene ravivõimalus kergema mehepoolse viljatuse või seletamatu viljatuse korral ning ühtlasi kõige tavalisem ravimeetod üksikutele naistele ja naisepaaridele. Inseminatsiooni saab teha nii partneri kui ka doonorseemnerakkudega.
Inseminatsiooni võib teha loomulikus menstruaaltsüklis või kerge hormonaalse stimulatsiooniga, mis soodustab munaraku küpsemist. Loomulikus tsüklis kinnitatakse ovulatsioon koduse LH-ovulatsioonitestiga.
Parimad tulemused saavutatakse sageli siis, kui inseminatsiooni kombineeritakse hormonaalse toetusega, jälgides hoolikalt folliikulite arengut, et vältida mitmikrasestuse riski. Ideaalne folliikulite arv on üks kuni kaks. Kui folliikulid on küpsed, ajastatakse inseminatsioon ultraheli või ovulatsioonitesti põhjal.
Kuna viljastumine toimub loomulikult munajuhas, võib enne ravi teostada munajuhade läbitavuse uuringu, et veenduda munajuhade avatuse osas. Edukaks inseminatsiooniks on vajalik piisav arv elujõulisi seemnerakke pärast laboratoorset töötlust – vastasel juhul võib viljatusravi arst soovitada IVF-ravi.
Inseminatsiooniks kasutatav seemnevedelik kogutakse protseduuri päeval ja töödeldakse laboritingimustes, mille käigus eraldatakse elujõulised seemnerakud. See suurendab viljastumise tõenäosust. Vajadusel võib kasutada ka varem külmutatud partneri seemnerakke.
Protseduur on kiire ja valutu ning pärast seda võib naasta tavapäraste tegevuste juurde.
Inseminatsiooni edukus sõltub eelkõige naise vanusest, aga ka seemnevedeliku kvaliteedist ja protseduuri täpsest ajastusest. Kui inseminatsioon tehakse koos hormonaalse toega, on õnnestumise tõenäosus ühe ravitsükli kohta umbes 10–20%.
Inseminatsiooni korratakse tavaliselt paaril korral. Kui tulemust ei saavutata, soovitatakse koos viljatusravi arstiga arutada edasisi ravivõimalusi – sageli on järgmiseks sammuks IVF ehk kehaväline viljastamine.
Inseminatsiooni saab teha ka doonorseemnerakkudeda. Ovumial on oma rspermadoonorite pank, mis pakub doonormaterjali tervetelt ja nõustatud Eesti mehelt.
Kui sobivat doonorit ei leidu Ovumia oma spermadoonorite hulgast, on võimalik tellida spermat ka rahvusvahelistest doonorpankadest – näiteks European Sperm Bank või Cryos.
Enne mis tahes viljatusravi, mis hõlmab doonorrakke, toimub kohustuslik nõustamine, mis aitab tagada, et otsus doonorrakkude kasutamise kohta oleks põhjalikult läbi mõeldud nii meditsiinilisest, psühholoogilisest kui ka eetilisest aspektist.
Võta kliinikuga ühendust
Võta kliinikuga ühendust menstruatsiooni alguses.
Ravi saab teha loomulikus tsüklis, kinnitades ovulatsiooni koduse testiga.
Vajadusel kasutatakse kerget hormoonravi ühe või kahe munaraku küpsemise toetamiseks. Selle käigus tehakse 1–3 ultraheliuuringut.
Kui ovulatsioonitest on positiivne, teavita kliinikut.
Seemnevedelik valmistatakse kliinikus ette ning inseminatsioon viiakse läbi viljatusraviarsti juhiste ja ajastuse alusel.
Tee rasedustest 2 nädalat pärast protseduuri.
Kui test on positiivne, toimub 3 nädala pärast raseduse kinnitamiseks ultraheliuuring.
