Ovulatsioon on üks olulisemaid tegureid eduka raseduse saavutamisel. Kui munarakk ei küpse ega vabane loomulikul teel, saab seda protsessi toetada ravimite abil. Seda nimetatakse ovulatsiooni esilekutsumiseks või folliikulite stimulatsiooniraviks.
Ravi eesmärk on soodustada munaraku küpsemist ja ovulatsiooni, et viljastumine saaks toimuda loomulikul teel – kas vahekorra või inseminatsiooni kaudu. Ovulatsiooni esilekutsumist soovitatakse eelkõige naistele, kelle menstruaaltsükkel on ebaregulaarne või puudub. Ka regulaarse tsükli korral võib ovulatsiooni toetamiseks kasutada hormonaalset ravi, mis aitab kaasa folliikulite arengule ja munaraku vabanemisele.
Enne ravi alustamist on oluline selgitada ovulatsioonihäire põhjus ja hinnata, kas olukorda saab parandada ka muude meetmetega.
Kõige sagedasem ovulatsioonihäire põhjus on polütsüstiliste munasarjade sündroom (PCOS).
Lisaks võivad mõjutada ka kilpnäärme talitlushäired (nii ala- kui ületalitlus) või haruldased hüpofüüsi haigused.
Raske alakaal, ülekaal või liigne füüsiline koormus võivad samuti ovulatsiooni pärssida.
Vanuse kasvades – eriti pärast 35. eluaastat – väheneb nii munarakkude arv kui ka kvaliteet, mis muudab rasestumise keerulisemaks. Kui ovulatsioonihäire on tingitud munasarjade puudulikust talitlusest (munasarjade reservi vähenemisest), ei pruugi hormonaalsete ravimite kasutamine kahjuks enam olla tõhus.
Ovulatsiooni esilekutsumise eesmärk on stimuleerida munasarju hormonaalsete ravimitega nii, et tsükli jooksul küpseks ja vabaneks üks või kaks munarakku.
Sõltuvalt olukorrast võib ravi kombineerida ajastatud vahekorra või inseminatsiooniga.
Ravimid võivad olla tabletid või naha alla süstitavad preparaadid. Enamasti alustatakse tabletiraviga.
Tabletiravi on tavaliselt lihtne ja hästi talutav.
Eesti viljatusravi praktikas kasutatakse kõige sagedamini ravimit, mis sisaldab letrosooli, aromataasi inhibiitorit. See alandab ajutiselt östrogeeni taset, mille tulemusel organism stimuleerib folliikulite kasvu ja munaraku küpsemist. Tablette võetakse tavaliselt viis päeva tsükli alguses.
Kõrvaltoimed on harvad ja enamasti kerged.
Ravi kulgu jälgitakse ultraheli abil, hinnates folliikulite arvu ja suurust ning emaka limaskesta paksust - tavaliselt piisab ühest visiidist tsükli jooksul. Vajadusel võib lisada ka süstitavaid gonadotropiine.
Kui ravim toimib tõhusalt (on kujunenud üks küps folliikul ja sobiv limaskest), võib ravi jätkata järgmistel tsüklitel viljatusravi arsti juhiste järgi ka ilma ultrahelikontrollita.
Oluline on hinnata ravi mõju juba esimese tsükli jooksul, et välistada tarbetu ravi jätkumine.
Kui tabletiravist ei piisa, võib ovulatsiooni stimuleerida naha alla süstitavate hormoonidega.
Ravi alustatakse tavaliselt tsükli 2.–5. päeval ning igapäevaselt tehakse väikeste annustena gonadotropiinsüste.
Ravi kulgu jälgitakse ultraheliuuringute abil iga paari päeva tagant, jälgides folliikulite arengut ja emaka limaskesta paksust. Vajadusel tehakse ka vereanalüüse, kuigi enamasti piisab ultrahelist.
Süstid on lihtsad ja õhukese nõelaga; meie Ovumia õed õpetavad ja juhendavad patsienti hoolikalt protseduuri käigus.
Ravi hoolikas jälgimine suurendab raseduse tõenäosust ning vähendab tüsistuste (nt mitmikraseduse) riski.
Parima tulemuse saavutamiseks tuleks vahekord või inseminatsioon ajastada ovulatsiooni ajale.
Ovulatsiooni saab määrata koduse LH-testi abil.
Kui ovulatsioon on ainus rasestumist mõjutav tegur, on ravi tulemused tavaliselt väga head.
Kui ovulatsiooni ei õnnestu saavutada või rasedust ei teki 4–6 tsükli järel, soovitab arst kaaluda muid viljatusravi võimalusi (nt IVF).
