Kuidas teada saada, kas mul toimub ovulatsioon?
Kui naisel on regulaarsed menstruaaltsüklid, eeldatakse tavaliselt, et ovulatsioon toimub. Kui esineb tsüklihäireid, nagu menstruatsiooni hilinemine või ebaregulaarsus või puudumine, võib tegemist olla ovulatsiooni probleemiga ja munasarja funktsiooni häirega. Diagnoosi aitab täpsustada ultraheliuuring ja hormoonanalüüsid.
Polütsüstiliste munasarjade sündroom või polütsüstilist tüüp munasarjad
Sõltuvalt polütsüstiliste munasarjade tüübist võib olla vajalik ravi kui on selge, et ovulatsioonid spontaanselt ei toimu. Kui patsient on ülekaaluline, on esimeseks sammuks toitumise korrigeerimine ja kaalu langetamine. Muudel juhtudel on esmavalikuks munasarjade stimulatsioon ja ovulatsiooni esilekutsumine ravimitega. Ravivastust hinnatakse ultraheliuuringuga ning ovulatsiooni saab jälgida uriinitestidega ja hormoonanalüüsidega. Mõnikord kasutatakse ovulatsiooni esilekutsumiseks ka süstitavaid ravimeid (inimese kooriongonadotropiin, hCG). Munasarjade stimulatsiooniks kasutatakse ravimit Letrozool või FSH´d (folliikuleid stimuleeriv hormoon), jälgides folliikulite arengut ultraheli abil. Suguline vahekord või emakasisene seemendamine (IUI) ajastatakse ovulatsiooniga.
See seisund on põhjustatud prolaktiini liigsest eritumisest ajuripatsist. Prolaktiin vastutab piimatootmise eest ning viib patsiendi anovulatoorsesse seisundisse, sarnaselt imetamisperioodiga. Hüperprolaktineemiat saab ravida ravimitega, mis peaksid taastama ka ovulatsiooni. Mõnel juhul, kui prolaktiini tase on oluliselt tõusnud, on vajalik ajuripatsi hindamine erinevate uuringute (röntegen, MRI) abil.
Oluline on märkida, et üle 35-aastastel naistel hakkab munasarjade reserv märkimisväärselt vähenema. Hinnanguliselt on selles vanuses alles umbes 10% munarakkudest.
Munarakkude kvaliteet väheneb vanusega oluliselt ning individuaalne varieeruvus on väike. Kuigi munasarjade reserv väheneb vanusega, ei pruugi see alati täpselt vastata naise bioloogilisele vanusele. Naine sünnib kindla arvu munarakkudega (erinevalt meestest, kellel toodetakse spermat ja seemnerakke kogu elu jooksul) ning aastate möödudes väheneb nende munarakkude arv, mis on vajaliku kvaliteediga, et saavutada normaalselt arenev rasedus ja kanda rasedus lõpuni.
Munasarjade reservi hindamiseks tehakse tupekaudne ultraheliuuring antraalfolliikulite arvu määramiseks (AFC) ning mõõdetakse anti-Mülleri hormooni (AMH) taset vereproovist, mida saab teha igal ajal menstruaaltsükli jooksul. Saadud AMH väärtust võrreldakse vanusele vastavate normväärtustega.
AMH (anti-Mülleri hormoon) eritub munasarjades olevatest preantraalsetest ja väikestest antraalsetest folliikulitest. Kõiki neid väikseid folliikuleid ei ole võimalik ultraheliuuringuga usaldusväärselt hinnata. AMH mõõtmise peamine eesmärk on hinnata munasarjade funktsionaalset reservi.
AMH määramist kasutatakse ka siis, kui kahtlustatakse madalat munasarjade reservi või äärmuslikul juhul enneaegset munasarjade puudulikkust. Menopausi ajal langeb AMH tase tuvastamatule tasemele. Samuti on polütsüstiliste munasarjade sündroomi korral AMH tase märkimisväärselt kõrgenenud.
AMH tase ei peegelda otseselt naise viljakust. Küll aga kasutatakse seda viljatuse hindamisel hormoonravi planeerimiseks, näiteks munasarjade stimuleerimisel. Madal AMH väärtus viitab suurele riskile, et munasarjad ei reageeri IVF-ravi käigus hormonaalsele stimulatsioonile piisavalt. Isegi suure FSH annuse korral ei pruugi olla võimalik saada soovitud folliikulite kasvu ega saada piisavat arvu viljastamiseks sobivaid munarakke.
AMH ei näita munarakkude kvaliteeti, mis sõltub peamiselt naise vanusest. AMH väärtust üksi ei saa usaldusväärselt kasutada naise viljakuse hindamiseks.
AMH tase sõltub oluliselt vanusest ning selle tõlgendamisel tuleb alati arvestada patsiendi vanust. Väärtus väheneb vanusega individuaalses tempos.
