Aitäh, munarakudonoor Mari-Liis!

Kas on olemas tähendusrikkamat kingitust kui aidata uuel elul alata?
Munarakke annetades saad anda kellelegi võimaluse luua pere – ja muuta kaua kantud unistus reaalsuseks. 

Mari-Liis on annetanud munarakke Ovumia Tallinnas ja kirjeldab seda kogemust kui tõeliselt väärtuslikku: toetav, turvaline ja tähendusrikas. 

Loe edasi ja saad teada, mis esmalt innustas Mari-Liisi doonoriks hakkama, kuidas ta koges protsessi iga etappi ning mida ta sooviks öelda kõigile, kes täna annetamisele mõtlevad.

Mis hetk või mõte pani sind esimest korda kaaluma munarakkude annetamist?

Alguses oli see puhas uudishimu. Hea sõber rääkis mulle munarakkude annetamisest ja kõigist headest võimalustest, mis sellega kaasnevad.

Kas kaalusid otsust pikalt või tuli see sinu jaoks kergelt?

Üldiselt oli see minu jaoks üsna lihtne, aga võttis veidi aega – mõtlesin, et „ma ei ole piisavalt hea, et olla doonor“.

Kas otsisid enne annetamist infot munarakkude annetamise kohta? Kuidas ja kust?

Lugesin kodulehelt infot ja rääkisin ka oma sõbraga, kes mulle munarakkude annetamisest esimest korda rääkis.

Kas sul oli protsessi kohta mingeid eelarvamusi?

Tegelikult mitte. Võib-olla olin ainult veidi mures, et uuringute käigus võib selguda mõni pärilik haigus, millest ma varem ei teadnud.

Kas see oli lihtsam või keerulisem, kui ootasid?

Kirjeldaksin protsessi väga positiivsena . Lisaks  kaasneb sellega põhjalik tervisekontroll. Õed ja arstid on väga toredad ning suhtuvad sinusse hoolivalt ja sõbralikult. Kokkuvõttes on see väga hea tegu, sest saad aidata naisi ja peresid, kellel endal ei ole võimalik lapsi saada. Ja loomulikult on kõik kulud kaetud, nii et sa ei pea millegi pärast muretsema.

Kuidas sobitusid annetamisega seotud vastuvõtud ja raviprotseduurid sinu igapäevaellu (töö, õpingud, pereelu)?

See oli veidi keeruline, sest ma ei ela Tallinnas. Esimesed kaks korda annetasin Pärnus elades ja kolmas kord oli siis, kui õppisin Tartus. Samas kõik on täiesti tehtav. Kõige keerulisem oli ajastus lõpp-protseduuri päeval Pärnus . Pidin samal päeval tööle minema, kuid mul vedas, et leidsin kellegi, kes sai mind asendada.

Kuidas tundus munarakkude kogumise päev – kas olid närvis ja kuidas kliiniku personal sind toetas?

Esimesel korral olin väga närvis – ma ei teadnud, mis mind ees ootab. Kui mind narkoosi alla viidi, arvasin alguses, et see on tuimestus. Tundsin end samal ajal unisena ja ärevana. Arstid selgitasid mulle aga kogu protseduuri samm-sammult. Eriti meeldis mulle anestesioloog – ta oli alati väga lahke ja sõbralik.

Kuidas sa end pärast annetamist tundsid, teades, et andsid kellelegi võimaluse pere luua?

Alguses ei jõudnud mulle päriselt kohale, mida ma teinud olin. Aga mu elukaaslane oli minu üle väga uhke  ja just siis sain aru, et olin teinud midagi tõeliselt väärtuslikku.

Mida on munarakkude annetamine õpetanud sulle enda kohta (nt viljakuse osas)?

Olen enda kohta õppinud seda, et mul on palju häid munarakke. Lisaks seda, et  pärast protseduuri ei tasu end üle koormata (näiteks ronida või teha rasket trenni), sest siis võib kõht päris valus olla.

Kui sa saaksid saata sõnumi kellelegi, kes praegu kaalub doonoriks hakkamist, mida sa talle ütleksid?

Ütleksin, et see on väga soe ja südantliigutav tegu perede jaoks, kellel endal seda võimalust ei ole. Lisaks on doonorina sul põhjalik tervisekontroll tasuta – tavaliselt on see väga kallis, aga annetajana on kõik kulud kaetud.

Kas annetaksid uuesti?

Jah, 100%.

Miks valisid Ovumia Tallinna?                         

Teie koduleht jäi mulle üsna kiiresti silma ja mulle on väga meeldinud kogu personal – nii õed kui arstid. Tavaliselt ei tunne ma end arstide juures kuigi mugavalt, aga Ovumias olen ma tundnud end hästi ja iga kord käigust päriselt rõõmu tundnud.

Munarakudoonoreid vajatakse pidevalt. Eestis tehakse igal aastal sadu viljatusravi protseduure doonormunarakkudega. 

Suur aitäh Mari-Liis! Kas soovid sinagi aidata täita mõne pereunistuse?