Mis on implantatsiooni ebaõnnestumine?
Korduvale implantatsiooni ebaõnnestumisele (RIF) puudub üks universaalselt aktsepteeritud definitsioon. Kõige sagedamini kasutatav määratlus on siiski see, et kliinilist rasedust ei saavutata pärast vähemalt 2–3 hea kvaliteediga embrüo siirdamist mitme siirdamistsükli jooksul. Mõned definitsioonid on täpsemad ning võtavad arvesse ka ema vanust ja embrüo kromosoomset staatust.
Embrüo kromosoomianomaaliad on implantatsiooni ebaõnnestumise üks sagedasemaid varjatud põhjuseid. Hinnanguliselt on ligikaudu 72% implantatsiooni ebaõnnestumise juhtudest põhjustatud embrüo kromosoomianomaaliatest. Meetod, mis võimaldab hinnata embrüo kromosoomide arvu, on preimplantatsiooniline geneetiline testimine (PGT). See diagnostiline meetod annab teavet iga embrüo kromosoomse staatuse kohta enne selle siirdamist emakasse. See võimaldab valida siirdamiseks embrüod, millel on normaalne kromosoomide arv. PGT-tehnika on in vitro viljastamise ja geneetilise analüüsi kombinatsiooni tulemus.
Spermatosoidid peavad suutma jõuda vabanenud munarakuni emaka ja munajuhade kaudu. Mõni päev pärast viljastumist jõuab embrüo emakasse ja kinnitub selle sisemisele limaskestakihile ehk endomeetriumile. Platsenta ja loote arenguks on vajalikud endomeetriumi sobivad tingimused.
Blokeeritud või kahjustatud munajuha võib takistada spermatosoidide jõudmist munarakuni või viljastatud munaraku (sügoodi) liikumist emakasse, kus see saaks kinnituda.
Patoloogiad emakas või vaagnapiirkonnas võivad takistada embrüo kinnitumist emaka limaskestale. Kui munajuhade kahjustus on kinnitatud, on vajalik ravimeetod in vitro viljastamine ehk IVF.
Emaka esmane hindamine tehakse tupekaudse ultraheliuuringuga. See võimaldab hoolikalt hinnata emaka struktuure, emakaõõnt ja munasarju. Nii saab diagnoosida selliseid kõrvalekaldeid nagu fibroidid, emakapolüübid ja munasarjatsüstid, mis võivad mõnel juhul vajada kirurgilist ravi. Mõnel patsiendil on vaja endomeetriumi põhjalikumat hindamist. Varasemad raseduse katkemised või vaagnapiirkonna infektsioonid või kõrvalekalded ultraheliuuringul võivad tingida vajaduse teha hüsteroskoopia või endomeetriumi biopsia, et hinnata viljatuse võimalikke põhjuseid, pakkuda sobivaid ravivõimalusi ja prognoosida raseduse saavutamise tõenäosust.
Hüsteroskoopiat tehakse enamalt jaolt günekoloogilises päevakirurgia statsionaris ja narkoosis. Emakakaela kaudu sisestatakse peenike optiline metallist toru, mis on ühendatud ekraaniga, et visualiseerida emakaõõnt. Samuti võib võtta proove (biopsiaid) endomeetriumi üksikasjalikuks hindamiseks (et välistada infektsioonid, immunoloogilised tasakaaluhäired ning hinnata sobivat hormonaalset keskkonda).
Endomeetriumi biopsia kroonilise endometriidi, endometrioosi aktiivsuse või erinevate immunoloogiliste kõrvalekallete hindamiseks on võimalik teha ka ilma hüsteroskoopiata tavapärase günekoloogilise läbivaatuse käigus.
Endometriit on krooniline põletik, mis ei pruugi patsiendil sümptomeid põhjustada, kuid võib takistada embrüo kinnitumist. Sellistel juhtudel on näidustatud antibiootikumravi.
Endomeetriumi verevarustuse uurimiseks tehakse tupe kaudu Doppler-ultraheliuuring, mis võimaldab välistada verevoolu häireid.
Munajuhade läbitavuse hindamiseks tehakse hüsterosonossalpingograafia. Uuring viiakse läbi viljatusravi spetsialisti vastuvõtul menstruaaltsükli esimeses pooles, enne ovulatsiooni. Selle käigus juhitakse emakakaela kaudu emakaõõnde ja munajuhadesse soolalahus või kontrastaine, mis liigub edasi kõhuõõnde. Ultraheliuuring tehakse samal ajal vedeliku manustamisega.
Kui uuringu tulemus on normaalne, peetakse munajuhasid läbitavaks, kuigi see ei kinnita, et need täidavad täielikult kõiki oma funktsioone sugurakkude ja embrüote transportimisel.
Kui tulemus on patoloogiline, diagnoositakse munajuhadest tingitud faktor, näiteks juhul, kui kontrastaine läbipääs on takistatud või täheldatakse hüdrosalpinksi teket (munajuhade patoloogiline laienemine).
Harvadel juhtudel on tulemus ebaselge ning munajuhade funktsiooni paremaks hindamiseks soovitatakse diagnostilist laparoskoopiat.
Munajuhasid võivad kahjustada vaagnapiirkonna infektsioonid (praegu on kõige sagedasem põhjustaja klamüüdia), endometrioos või günekoloogilise või kõhupiirkonna operatsiooni tagajärjel tekkinud seisundid (liiteline protsess väikeses vaagnas).
